Nii, ma tean, et olen oma blogimise natukene unarusse jätnud, aga vast ei riiva see kedagi. olen enda pahast tujust üle saanud, kuigi jah, asjad lähevad endiselt katki. ostsin eile telefoni, homme viin tagasi. Mingi nupuga on jama, ma ei hakanud isegi sim kaarti sisse panema. Ma loodan, et saan selle ikka õmber vahetada. aga see selleks, tegelikult tahtsin hoopis muudest asjadest rääkida. Nägin üle pika aja Kevinit. nii nii imelik oli. Olime terve nädalavahetuse koos, käisime ta sõprade juures soolaleivapeol ja pidime ka koos mingite teiste sõpradega trenni minema. Ma võin ausalt öelda, et temaga oli nii hea koos olla. Samas pole me kunagi nii kakelnud. Või no ma ei tea, kas seda võib kaklemiseks nimetada, mina näägutasin, tema kuulas ja ei öelnud midagi. See ajas mind isegi rohkem närvi. Ja olen ära otsustanud, ma pean sellele lõpu tegema. Ma ei tea kuidas, ma ei tahagi teada, ma ei suuda sellele isegi mõelda. Mul on nii nii kahju, sest meil olid ilusad ajad. tegelikult ma ei tahagi kõik korraga ära lõpetada, tahaksin lihtsalt puhkepausi, aega järele mõelda. Samas ma tean, et see murraks Kevini südame. ei, mitte ei murraks, vaid purustaks tuhandeks tükiks. Ausaltöeldes ma ei tea, kas ma suudan seda, sest et tema armastab mind. Armastab nii, nagu keegi teine seda varem teinud pole…
Ma vihkan ennast. olen rõõmus hoopis selle pärast, et Erko tagasi on. ma tean, et meie vahel ei saa midagi olla, kuid ta on nii nii kallis mulle lihtsalt..ootan juba temaga kohtumist..
Eile helistas mulle Mait. Ma olin nagu tõsiselt hämmeldunud. Muidugi ei pea just mingi Einstein olema taipamaks, mida ta tahtis. Kell 12 tuli kõne, et tule siia. Kahjuks või õnneks ma ei saanud minna, sest pidin juba kell 5 ärkama. ja ma olen rahul, et asjad nii kulgesid. Ma ei taha talle meelde tulla vaid siis, kui tal midagi saada vaja on. Ma ei tea, ma ei saa meestest aru. Samas on see ju ka loogiline, sest et ma ei saa iseendastki aru…mul on tunne, justkui oleks elu puzle, mida ma tükk tüki haaval kokku laome. Kuid ladumise asemel tegelen mina juppide segaminiajamisega. Eriti imelikuks teeb asja see, et ma saan sellest aru, kuid ei muuda oma käitumist.
Las ta siis olla selline rägastik, millest keegi läbi ei suuda tungida.
Täna pidime Emmiga istuma minema. loodan, et tuleb vähemalt tore õhtu. Eriti arvestades seda, et see aeg peaks kuluma õppimisele, õppimisele ja veelkord õppimisele. Eks ma siis mõne aja pärast tulen ja kurdan jälle, kui persse kõik esamid läinud on. siin selles blogis annan teile õiguse mulle seda nina peale määrida. Jah, ma tean, ma olen loll, laisk ja lohakas ning see kõik on mu enda süü!!!
vähemalt sain ma täna palju palju targemaks, füüsika valdkonnas. 600km autosõitu. mõnna:P
