Ma ei taha isegi lugeda seda eilset jama. Täna on tunne isegi veel hullem. Oi jha. Tegin eile elu suurima lolluse. Ma lihtsalt määrisin ennast Maidule kaela. See oli ju aru saada, et ta mind ei taha. Aga mina ikkagi pidin lolli mängima. See oli lausa halenaljakas, me istusime ja ei rääkinud midagi ja üldse oli asi rohkem kui imelk. Ma tean, et ma poleks pidanud minema. Ja enam ei lähe ka. Vähemalt jättis ta nii armsasti hüvasti. Kahjuks olen ma kindel, et oma pealetükkivusega ehmatasin ta sootuks ära. Nii, kui uksest välja sain helistasin kohe Markole, et teda kohvile kutsuda. Õnneks ei võtnud ta toru. Kustutasin nii tema kui Marko numbri ära. Kõik. Vsjoo. Mina enma ei taha selline olla. Eriti naljakas on see, et ta ei pane mind isegi orkutis sõbralisti. Emili nt pani. Ma ei saa aru. Kusjuures mulle tundub, et talle meeldib Emili rohkem, et ta suhtleb minuga ainult sellepärast, et Emili asjadega kursis olla, ja ma tean, et Emmi teeks mulle seda tuimalt. Mitte, et ma temast ei hooliks, aga ma tunnen teda piisavalt. Ma mäletan, et ta tegi mulle Aguga samamoodi. Kuigi olgem jah ausad, Agu isegi ei meeldinud mulle. Ma ei tea. Mul on mega valus vaadata, millise mängleva kergusega ta kõik mehed endale saab. Ja ma olne kindel, et Maiduga läheb samamoodi. See teeb haiget, see teeb kadedaks, see muudab mind kibestunuks. Ja kuigi ma ei tahaks et nii läheb, võtab pessimism minus ikkagi võimust. Ma tean, mida ma tegema pean, aga miks ma seda teha ei suuda. Ei, kõik, tänasest on kõik nii, nagu peaks olema. Ja sellist viga ei korda ma enma iial. Kusjuures pean mainima, et ta polnud seda isegi väärt. Ma ei saa aru, miks mina mingite väikese tilluga onude otsa satun. Tegelikult ajab ikka naerma küll. Jutu järgi on kõik umbe tegelinskid, aga tegelikult…jah, tegelikkus on paljuski erinev. Tõsine seebistaari tunne tuleb peale. Mina oleksin nagu see vaene väetike. Kusjuures ma ju olengi, või ma ainult arvan seda. Äkki olen ma mingi vampnaine, keda ei
huvita teiste inimeste tunded. Kuidas saab niimoodi üldse mõelda. Kaks äärmust ja ma ei tea, kumba ma kuulun. Igatahes tean seda, et olen imelik ja rumal.
Sain just teada, et Kevin saab välja ja nii imelik kui see ka ei oleks, ei tea ma, kas ma olen rõõmus või mitte. Kas ma üldse igatsen teda? Miks ma ei suuda teda hinnata. Ilmselt on targem see nädalavahtus mööda saata ja vaadata, mis tunded mind valdavad, kas mul on temaga endiselt hea. Ohh, kuidas tahaks kõik asjad olematuks muuta. Ohh, kuidas ma tahaksin ainult teda armastada, ainult tema jaoks elada. Inimene, kes tema kunagi endale saab, on suure õnnega koos. Kahjuks ma ei ole kindel, et see olen mina, kuigi ma tahaksin, ma nii väga tahaksin. Ma vist ei tahagi midagi nii väga, kui teda südamest armastada.
No kurat, elu ei ole lihtne. Elu on sitaks raske!!!
