Olen just selline nagu ma kunagi olla ei tahaks. Olen inimene, keda ma ise põlastaksin. Seega on end raske austada ja hea pilguga vaadata. Ma ei taha selline olla. Ma ei taha nii tunda. See on vastik tunne. Ma justkui lõheneksin mitmeks tükiks, igaüks neist armastab erinevat inimest. Kõik oleks lihtne, kui üks neist tükkidest oleks suurem või oleks mõnele antud rohkem sydametunnistust, kui ma suudaksin eemalduvad tükid kokku liita või siis hoopis minema visata, kuid mina ei suuda kumbagi ja see on ängistav, vangistav, piinav.
eilne öö, see imeline öö. Meie kehad ei saanud üheks ja seda poleks ma tahtnudki, see-eest sulasid ühte meie hinged, mis on saatuse poolt kokku loodud. Ja paar viivukest tundi said nad tunda tõelist õnne. Õnne, mida mõned võibolla kunagi ei kohta, kuid neid kes sellest osa saavad, jääb see kummaline tunne kummitama kogu eluks.
Ta meeldib mulle, ta meeldib mulle nii väga, et ma ei suudaks enam ilma temata.Tal on eriline koht mu südames. Ta jääb sinna alati, isegi, kui me enam nii tihti kokku ei juhtu, isegi kui me enam üldse kokku ei juhtu. Ja kui me kohtume- päeva, kuu, aasta või kümne aasta pärast, on tunne nagu poleks aeg üldse möödunud. Niivõrd eriline ja kallis on ta mulle!
Ma ei saa lihtsalt olla. Selline imelik tunne on sees. Just selline imelik tunne, et varsti hakavad suured asjad juhtuma. Selline tunne, et need suured asjad lihtsalt peavad juhtuma hakkama, sest et mina ei suuda muidu. Ilmselt ei suuda ka pärast nende juhtumist. Selline tunne, nagu oleksin armunud, aga samas halva alatooniga. Nagu lendaksid kõhus ringi koiliblikad, kes sinna auke purevad. Aga mina ei taha olla auguline, tahan olla ka ilus ja hea. Unistus, mis ilmselt unistuseks jääb.
