rumal naine

Nii, ma tean, et olen oma blogimise natukene unarusse jätnud, aga vast ei riiva see kedagi. olen enda pahast tujust üle saanud, kuigi jah, asjad lähevad endiselt katki. ostsin eile telefoni, homme viin tagasi. Mingi nupuga on jama, ma ei hakanud isegi sim kaarti sisse panema. Ma loodan, et saan selle ikka õmber vahetada. aga see selleks, tegelikult tahtsin hoopis muudest asjadest rääkida. Nägin üle pika aja Kevinit. nii nii imelik oli. Olime terve nädalavahetuse koos, käisime ta sõprade juures soolaleivapeol ja pidime ka koos mingite teiste sõpradega trenni minema. Ma võin ausalt öelda, et temaga oli nii hea koos olla. Samas pole me kunagi nii kakelnud. Või no ma ei tea, kas seda võib kaklemiseks nimetada, mina näägutasin, tema kuulas ja ei öelnud midagi. See ajas mind isegi rohkem närvi. Ja olen ära otsustanud, ma pean sellele lõpu tegema. Ma ei tea kuidas, ma ei tahagi teada, ma ei suuda sellele isegi mõelda. Mul on nii nii kahju, sest meil olid ilusad ajad. tegelikult ma ei tahagi kõik korraga ära lõpetada, tahaksin lihtsalt puhkepausi, aega järele mõelda. Samas ma tean, et see murraks Kevini südame. ei, mitte ei murraks, vaid purustaks tuhandeks tükiks. Ausaltöeldes ma ei tea, kas ma suudan seda, sest et tema armastab mind. Armastab nii, nagu keegi teine seda varem teinud pole…

Ma vihkan ennast. olen rõõmus hoopis selle pärast, et Erko tagasi on. ma tean, et meie vahel ei saa midagi olla, kuid ta on nii nii kallis mulle lihtsalt..ootan juba temaga kohtumist..

Eile helistas mulle Mait. Ma olin nagu tõsiselt hämmeldunud. Muidugi ei pea just mingi Einstein olema taipamaks, mida ta tahtis. Kell 12 tuli kõne, et tule siia. Kahjuks või õnneks ma ei saanud minna, sest pidin juba kell 5 ärkama. ja ma olen rahul, et asjad nii kulgesid. Ma ei taha talle meelde tulla vaid siis, kui tal midagi saada vaja on. Ma ei tea, ma ei saa meestest aru. Samas on see ju ka loogiline, sest et ma ei saa iseendastki aru…mul on tunne, justkui oleks elu puzle, mida ma tükk tüki haaval kokku laome. Kuid ladumise asemel tegelen mina juppide segaminiajamisega. Eriti imelikuks teeb asja see, et ma saan sellest aru, kuid ei muuda oma käitumist.

Las ta siis olla selline rägastik, millest keegi läbi ei suuda tungida.

Täna pidime Emmiga istuma minema. loodan, et tuleb vähemalt tore õhtu. Eriti arvestades seda, et see aeg peaks kuluma õppimisele, õppimisele ja veelkord õppimisele. Eks ma siis mõne aja pärast tulen ja kurdan jälle, kui persse kõik esamid läinud on. siin selles blogis annan teile õiguse mulle seda nina peale määrida. Jah, ma tean, ma olen loll, laisk ja lohakas ning see kõik on mu enda süü!!!

vähemalt sain ma täna palju palju targemaks, füüsika valdkonnas. 600km autosõitu. mõnna:P

mõned mõtted

Olen just selline nagu ma kunagi olla ei tahaks. Olen inimene, keda ma ise põlastaksin. Seega on end raske austada ja hea pilguga vaadata. Ma ei taha selline olla. Ma ei taha nii tunda. See on vastik tunne. Ma justkui lõheneksin mitmeks tükiks, igaüks neist armastab erinevat inimest. Kõik oleks lihtne, kui üks neist tükkidest oleks suurem või oleks mõnele antud rohkem sydametunnistust, kui ma suudaksin eemalduvad tükid kokku liita või siis hoopis minema visata, kuid mina ei suuda kumbagi ja see on ängistav, vangistav, piinav.

eilne öö, see imeline öö. Meie kehad ei saanud üheks ja seda poleks ma tahtnudki, see-eest sulasid ühte meie hinged, mis on saatuse poolt kokku loodud. Ja paar viivukest tundi said nad tunda tõelist õnne. Õnne, mida mõned võibolla kunagi ei kohta, kuid neid kes sellest osa saavad, jääb see kummaline tunne kummitama kogu eluks.

Ta meeldib mulle, ta meeldib mulle nii väga, et ma ei suudaks enam ilma temata.Tal on eriline koht mu südames. Ta jääb sinna alati, isegi, kui me enam nii tihti kokku ei juhtu, isegi kui me enam üldse kokku ei juhtu. Ja kui me kohtume- päeva, kuu, aasta või kümne aasta pärast, on tunne nagu poleks aeg üldse möödunud. Niivõrd eriline ja kallis on ta mulle!

Ma ei saa lihtsalt olla. Selline imelik tunne on sees. Just selline imelik tunne, et varsti hakavad suured asjad juhtuma. Selline tunne, et need suured asjad lihtsalt peavad juhtuma hakkama, sest et mina ei suuda muidu. Ilmselt ei suuda ka pärast nende juhtumist. Selline tunne, nagu oleksin armunud, aga samas halva alatooniga. Nagu lendaksid kõhus ringi koiliblikad, kes sinna auke purevad. Aga mina ei taha olla auguline, tahan olla ka ilus ja hea. Unistus, mis ilmselt unistuseks jääb.

päev hiljem. suur suur rumalus korda saadetud

Ma ei taha isegi lugeda seda eilset jama. Täna on tunne isegi veel hullem. Oi jha. Tegin eile elu suurima lolluse. Ma lihtsalt määrisin ennast Maidule kaela. See oli ju aru saada, et ta mind ei taha. Aga mina ikkagi pidin lolli mängima. See oli lausa halenaljakas, me istusime ja ei rääkinud midagi ja üldse oli asi rohkem kui imelk. Ma tean, et ma poleks pidanud minema. Ja enam ei lähe ka. Vähemalt jättis ta nii armsasti hüvasti. Kahjuks olen ma kindel, et oma pealetükkivusega ehmatasin ta sootuks ära. Nii, kui uksest välja sain helistasin kohe Markole, et teda kohvile kutsuda. Õnneks ei võtnud ta toru. Kustutasin nii tema kui Marko numbri ära. Kõik. Vsjoo. Mina enma ei taha selline olla. Eriti naljakas on see, et ta ei pane mind isegi orkutis sõbralisti. Emili nt pani. Ma ei saa aru. Kusjuures mulle tundub, et talle meeldib Emili rohkem, et ta suhtleb minuga ainult sellepärast, et Emili asjadega kursis olla, ja ma tean, et Emmi teeks mulle seda tuimalt. Mitte, et ma temast ei hooliks, aga ma tunnen teda piisavalt. Ma mäletan, et ta tegi mulle Aguga samamoodi. Kuigi olgem jah ausad, Agu isegi ei meeldinud mulle. Ma ei tea. Mul on mega valus vaadata, millise mängleva kergusega ta kõik mehed endale saab. Ja ma olne kindel, et Maiduga läheb samamoodi. See teeb haiget, see teeb kadedaks, see muudab mind kibestunuks. Ja kuigi ma ei tahaks et nii läheb, võtab pessimism minus ikkagi võimust. Ma tean, mida ma tegema pean, aga miks ma seda teha ei suuda. Ei, kõik, tänasest on kõik nii, nagu peaks olema. Ja sellist viga ei korda ma enma iial. Kusjuures pean mainima, et ta polnud seda isegi väärt. Ma ei saa aru, miks mina mingite väikese tilluga onude otsa satun. Tegelikult ajab ikka naerma küll. Jutu järgi on kõik umbe tegelinskid, aga tegelikult…jah, tegelikkus on paljuski erinev. Tõsine seebistaari tunne tuleb peale. Mina oleksin nagu see vaene väetike. Kusjuures ma ju olengi, või ma ainult arvan seda. Äkki olen ma mingi vampnaine, keda ei

huvita teiste inimeste tunded. Kuidas saab niimoodi üldse mõelda. Kaks äärmust ja ma ei tea, kumba ma kuulun. Igatahes tean seda, et olen imelik ja rumal.

Sain just teada, et Kevin saab välja ja nii imelik kui see ka ei oleks, ei tea ma, kas ma olen rõõmus või mitte. Kas ma üldse igatsen teda? Miks ma ei suuda teda hinnata. Ilmselt on targem see nädalavahtus mööda saata ja vaadata, mis tunded mind valdavad, kas mul on temaga endiselt hea. Ohh, kuidas tahaks kõik asjad olematuks muuta. Ohh, kuidas ma tahaksin ainult teda armastada, ainult tema jaoks elada. Inimene, kes tema kunagi endale saab, on suure õnnega koos. Kahjuks ma ei ole kindel, et see olen mina, kuigi ma tahaksin, ma nii väga tahaksin. Ma vist ei tahagi midagi nii väga, kui teda südamest armastada.

No kurat, elu ei ole lihtne. Elu on sitaks raske!!!

tasumise tund

Kolmapäev 21.11.07

Naljakas, kuidas ühe hetkega võib käik ilus ja hea kokkku variseda. Mul oli kõik vajalik olemas. Mul olid head sõbrad, oli inimene, kes mind tõesti armastab, olid marud peod, oli ilusaid silmarõõme. Kõik sai alguse Marta sünnipäeval. Kõigepealt viskas Siim mu fotoka maha, siis avastasin, et ka mp3 mängija on kadunud, laupäeval suutsin enda täis juua ja ühe maru hea mehe koridori täis ropsida. Ideaalne lõpp ideaalsele laupäevale:S eile läksin ka Keviniga tülli, ikka selle sama Tarvo asja pärast, käisin eile seal vesikat tõmbamas. Kõige hullem on see, et ma isegi usun, et ma tean, miks asjad nii on. Mul ilmselt pole põhjust viriseda siin. Mul oleks vaja kedagi, kes mind torgiks, mulle ütleks, et kõik ei lähe nii kuis mina tahan. Viimasel ajal, olen seda isegi taipama hakanud. Ma ei saa aru, kuidas saavad kõik asjad korraga rappa joosta. Või no, tegelikult ma tean miks see nii on. Ma ju tean, et kättemaks pole hea, sest et elu õpetab. Ju ta siis nüüd õpetab mind. Omad vitsad peksavad nagu öeldakkse. Nii imelik on mõelda, et ma isegi kunagi mõtlesin Kevini jätmisest Marko nimel. Ma ju tean, et Marko ei tee mind kunagi õnnelikuks. Kuid täna oli esimest korda reaalne oht, et minu ja Keviniga ongi kõik. Selline masendav tunne. Ja samas kasvas iga hetkega ka ängistus: mida ma siis õigupoolest elult tahan. Kas tõesti kardan ma üksi olla, et temast lahti õelda ei suuda. Või ma ei tahagi?. Eile tegin mingit lühitesti, hämmastav, kuidas nelja küsimuse põhjal saab kokku panna nõnda põhjapaneva iseloomustuse. Ma uskuvat tõsimeeli, et ühe suure armastuse kõrval suudavad edukalt elada ka väike ja veel väiksem. Kas olen ma tõesti nii isekas ja halb? Mulle tundub küll ja selle eest mind nüüd siis ka karistatakse. Olen lausa naeruväärne, räägin siin enda paremaks muutmisest, samas käitun nagu mingi puberteetik. Kuid kas tõesti on mul armastusega sellised lood, või pole ma kunagi tõelist armastust tundnud. Ei saa ju olla, et ma tunnen mitme arineva inimesega koos olles, et ma neid armastan. Kas on see siis õige armastus või kõigest haiglane soov olla tahetud. Kui see täidetud saab, tunnen, et justkui minagi tahan teda. Ma ei tea, kõik on nii segane.

Kas ma tõesti lootsin, et suudan nii elada, suudan petta kõiki inimesi enda ümber? Nii väga tahaks Kevinile kõik ära rääkida. Nii nii väga tahaks pooled asjad üldse olematuks muuta. Ma hakkan taipama, et need pole mulle midagi andnud, vaid ainult süütunnet kasvatanud. Kuid miks ma siis ikka nii käitun. Miks ma olen koos inimestega, kellest ma ei hooli, kes mulle isegi ei meeldi? Mis haiglane kinnismõte mul on. Ma jutskui pean kellegi alati kätte saama. Ma tean, et pikemas perspektiivis pole neil mingit tähtsust, samas võivad need ära rikkuda minu ja Kevini suhte. Ning ikka küsin endalt, miks ma selline olen. Ma arvan teadvat lahendust, siit ära sõita ja kõik kuradile saata, kuid kooli ma ei taha pooleli jätta. Kuhu ma siis sõidan, mida ma siis teen. Tahaks üldse kõik inimesed enda elust minema ajada. Ei mitte kõik. Kõik, kes mu kahtlema panevad. Kõik, kelle pärast ma nüüd karistada saan. Ma tean, et see kõlab naljakalt. Ja tegelikult ei saagi ma ju nende pärast karistada vaid ikka enda rumaluse ja truudusetuse tõttu. Ma ei uskunud, et ma niiviisi valetada suudan. Ei uskunud, et tõe rääkimine on nii keeruline. Ei uskunud, et elu võib nii keeruline olla. Ma ei saa aru inimestest, kes kogu elu nii elavad, selliselt ei saa ju olla õnnelik. mina aga tahan oma leida. Võibolla ma sellepärast olengi selline.

Ma ei saa lihtsalt olla. Selline imelik tunne on sees. Just selline imelik tunne, et varsti hakavad suured asjad juhtuma. Selline tunne, et need suured asjad lihtsalt peavad juhtuma hakkama, sest et mina ei suuda muidu. Ilmselt ei suuda ka pärast nende juhtumist. Selline tunne, nagu oleksin armunud, aga samas halva alatooniga. Nagu lendaksid kõhus ringi koiliblikad, kes sinna auke purevad. Aga mina ei taha olla auguline, tahan olla ka ilus ja hea. Unistus, mis ilmselt unistuseks jääb.

Ma pean midagi ette võtma. Keskenduma näiteks õppimisele või milellegi muule kasulikult. Tegelikult aga jah kutsub mind sisetunne uskile eemale ja kauaks. Nii imelik on olla lihtsalt. Peaksin täna Emmiga välja minema. Ma ei taha. Või tahan, aga tahan ennast jumala umbe juua ja lollusi teha, selliseid lapsikuid lollusi, mille ülea hiljem hea naerda.

Aga tegelikult ju vahet pole, mida ma teen, sest et kindlasti kaob mul jälle midagi ära või läheb katki, või lähen kellegagi tülli. Jah, ma tean, ma olen selle ära teeninud. Nii et laske aga tulla. Mul polegi midagi vaja.